02.11.2010

Teades,et täna on hingedepäev-siis olen ma ise samuti olnud terve päeva mõtlev, kuidagi kurb. Mõtlesin täna oma vanaemale ,vana tädile ja kahele heale tuttavale keda enam kahjuks elavate hulgas pole ja võib öelda sedasi ,et mälestused kerkisid esile. Käisin täna surnuaias , viisin küünlaid oma vanemate-vanemate hauale ja ka vanatädi hauale. Tükk aega seisin ja lihtsalt mõtlesin. Poole kuuest läheb juba pimedaks ja surnuaias oli küünalde valgust väga hästi näha ja oli väga ilus-tulede meri. Pisut kõhe tunne oli ka, kuid siiski tundsin,et nagu poleks ma haual üksi,aga võibolla tekitas seda tunnet tuuleiil kõigest. Täna mõtlesin endamisi ,et huvitav on mõelda, mis saab siis kui inimene sureb? Mis saab tema hingega? Kas tõesti tuleb ,siis uus elu või ei juhtu mitte kui midagi? Kuna ma ise pole isegi vaimudega vms kokku puutunud-siis olen ma pisut skeptilisem, kuid ma mäletan,et olen näinud küll kunagi ammu samal tänaval elanud naabrinaist unes- kes oli juba mitmeid kuid surnud, aga seda aind ühel korral juhtunud. Sest kui naabrinaine elas, olin ma ka väiksem tüdruk ja tihti peale andis ta oma aia õunu või lasi oma koeraga mängida. Samas kui kurb on mõelda,et lähedasi,sõpru -lihtsalt enam pole - on ,aga mälestustes-mitte reaalsuses. Kuidas haigused ja avariid inimeselt eluniidi läbi lõikavad :S Minu vanaemal oli rinnavähk ja ta piinles kaua, tegi läbi keemia ravid, mitmed operatsioonid , kui oma vanaema haiglas käisin vaatamas ,siis viimastel kordadel ta ei tundud mind enam ära. Kurb mida vähk inimesega teeb:/. Kuid võibolla ma ei tohikski nii avameelselt blogis kõike rääkida. Oma vanaisasi ma pole kahjuks näinud ja ka ema poolset ema:(. Hiljuti augustis suri ka minu hea vanatädi, kes mind väga hoidis- ta müüs kunagi turu peal kaupu ja mäletan kui noorem olin ,siis sain talle abiks olla. Ta oli tädi kes alati julgustas mind, ta leidis alati,et ma olen väga hea laps, ta kunagi ei kritiseerinud mind. Ilmselt siis ainuke tädi kes tõesti hoolis ja oli mulle väga oluline. Minujaoks oli ta -kui teine vanaema. Mäletan kui mind Valgas Jaani kirikus ristiti olin kusagil 5-6 aastane, siis minu tädi kinkis mulle minu esimese hõbedaketti millelt oli pisike rist ja ilusa nuku-mida ma siiani hoian ja millega ma väiksena kordagi ei mänginud ,vaid hoidsin. Mõnikord on lihtsamadki asjad väga- väga suurte tähendustega ja mälestustega seotud. Ma olen kuidagi kurb täna. Samas tuleb tunnistada,et ma mõtlen väga sageli oma kadunud lähedastele, mitte ainult täna-aga täna kuidagi põhjalikumalt ja tunnen veelgi rohkem nendest puudust,keda enam ei ole:/ .Ma tahaks vaid väga ,väga loota ,et ma ise suudaksin ja ,et mul oleks võimalik nii kaua elada,et näeksin oma tütre sirgumised, lapselapsed ja kui veab ka lapselapsed:) Tunnen südamest kaasa kõigile-kes on on kellegi väga olulise kaotanud, kuid mälestused elavad alati südametes edasi.