Omalooming( kui ma palun)

Ma õues jalutan, tunnen kipitavat tuule näpistust oma põskedel.
Kuid ma kõnnin, kõiki neid vanu radu, mida täidavad mälestused.

Olen pööranud oma elus uue lehe, mõtlen vahest kas kunagi leiangi selle ainsa ja õige mehe.


Kui ma palun, kas suudaksid sina mind hoida?
Kas suudaksid hoida mu käest ja mõista? Ma silitaks õrnalt sinu pead ja sositaksin , et ükski hing ei oska olla üksi.
Ma üritaksin anda endast kõik...et, teha sind õnnelikuks



Ma oleksin ravim sinu haavadele ja sina minu kanep mu muredele.

KUi ma palun, kas hooliksid ühe südame eest veel? Kas paneksid selle jälle põksuma ja armastusest joovastuma. Sa oleksid mu südamearst ja ma sinu patsient.
Ma ei rööviks sinult su hinge. Ma ainult sooviksin olla üks osake sinust...
Kas suudaksid sina mind naerma panna?- Ma luban ,et sind nutma ei aja.
Kas suudaksid näha minus sisemist ja välist ilu?
Kui ma palun, kas hooliksid minust sellisena nagu ma olen?

Kas saaksin ma sinuga jagada unustamatuid hetki, kirge ja tundeid?

Miks, ma pean paluma omale uut armastust? Miks ma tunnen ,et vajan kedagi veel?



Nii ma kõnnin üksinda pilkases pimeduses, suur kollane kuu jõllitamas.
Ma kõnnin ja sulen oma silmad...
Tunnen lumehelveste õrna langemist vastu oma huuli, sees on tunne nagu oleksin saanud kuuli. Okkad kriipimas hinge.

Kardan paluda, kuid tunnen ,et kusagil oled sa olemas.


Mõtlen... kas suudaksid sina mulle tekitada unustamatuid mälestusi, kui ma vaid vargsi palun...

Kui ma palun ,kas jääksid sa minuga?
Kui ma palun, armastaksid mind nii, nagu sa armastaksid iseennast.
Kas suudaksid mind taluda? Või peaksin ma ikkagi sind paluma?
Tahaksin olla keegi, kellegi jaoks...




:(









Sai siis pisut kirja pandud:D Lydia Koidulale kahjuks järgi ei jõua;)